USA kaotab nafta hinnasõja

Brenti toornafta 50protsendiline hinnalangus ning suuresti sellest tulenenud finantskriis Venemaal on varju jätnud potentsiaalse kriisi, mis ootab 2015. aastal USA naftatööstust. On aeg sellele tähelepanu pöörata, sest Saudi Araabia ja teised suured Lähis-Ida naftatootjad tõenäoliselt produktsiooni vähendama ei hakka ning hind on jõudmas punktini, kus USA tootmist hakatakse koomale tõmbama.

OPECi tähtsamate riikide esindajad on nüüd juba öelnud nädalaid, et vähem naftat pumpama ei hakata ja neid ei huvita, kui madalale hind peaks minema. Saudi Araabia naftaminister Ali Al-Naimi on öelnud, et isegi 20 dollarine naftahind ei pane neid meelt muutma. Esialgsed reaktsioonid olid USA-s ühesed: USA naftatööstus on piisavalt paindlik; tootmine jätkuks ka väga madalate hindade juures, sest olemasolevatest puuraukudest pumpamine on isegi odavam; OPEC kaotab, sest nende riikide sotsiaalkindlustussüsteem sõltub naftahindadest ja OPEC ei ole niikuinii enam toimiv organisatsioon.

See optimism meenutas tegelikult Venemaa üleliigset enesekindlust nafta hinnalanguse alguses. „Mitte ükski tõsine mängija naftaturul ei ole huvitatud hinnast, mis on alla 80 dollari,“ ütles Venemaa president Vladimir Putin oktoobris. Selline ettevaatamatus ja enesekindlus on viinud Venemaa tugeva kriisini. Reedel alandas reitinguagentuur Fitch Venemaa krediidireitingut tasemele, mis on ühe pügala võrra kõrgem rämpsreitingust. On tõenäoline, et Venemaa reitingut alandatakse veelgi, sest rubla odavnemine jätkub koos nafta hinnalangusega.

Ennasttäis käitumine hinnasõja ajal on üldiselt halb idee. Definitsiooni järgi kaotavad kõik ning iga võit saab olla ainult suhteline. Võitja on see, kes suudab enim kannatada. Võitjaks pakuksin ma esialgu saudisid ning – see võib tunduda ebaloomulikuna – ka venelasi.

Praegu on ainuke märk USA toornafta tootmise langusest vähenev naftapuurtornide arv – eelmisel nädalal langes see 61 võrra 1750 puurtornini. Naftatoodang on aga jätkuvalt rekordtasemel. 2. jaanuari seisuga oli toodang 9,13 miljonit barrelit päevas, mis on 44 aasta kõrgeim tase. Naftakompaniid sulgevaid vaid kehvemaid puutorne, mille toodang on juba praegu väike. Kuna keegi ei vähenda tootmist, siis hinnad jätkavad langust.

Lõpuks on kõigel sellel ka tugev mõju. „Kui Brenti toornafta langeb 40 dollarini või alla selle, siis tootjad hakkavad koomale tõmbama ning pakkumine väheneb maailmas drastiliselt. 40 dollari juures toodetakse negatiivse rahavooga 1,5 miljonit barrelit päevas. Peamiselt toodetakse negatiivse rahavooga naftat Kanada tõrvaliivadest. Kanadale järgnevad USA ja Kolumbia,“ kirjutas Wood Mackenzie oma värskes analüüsis.

 Ka Goldman Sachs ennustab nüüd nafta hinnalangust 40 dollarini. See hinnatase aga ei tähenda, et päevane tootmine kukub automaatselt 1,5 miljonit barrelit. Mitmed USA tootjad jätkavad nafta pumpamist ka kahjumis, sest neil on vaja võlgasid teenindada. Kokku on USA tootjatel võlgasid 200 miljardi dollari ulatuses – see on võrreldav näiteks Venemaa riiklike naftakompaniide rahastamisvajadusega.

USA naftatootjate probleem on aga see, et võlgade refinantseerimine muutub mingil hetkel kaotuste kuhjudes võimatuks. Kui hinnad püsivad madalal, siis mingil hetkel ohustab suuremat võimendust kasutavaid ettevõtteid pankrot. Kõige edukamad ei saa neid omakorda aga üle võtta, sest neil ei ole raha ega investorite usaldust, mis aitaks neil refinantseerimist kindlustada.

Pankrotid ning laienemise peatumine toob lõpuks kaasa toodangu kärpimise. Energia Informatsiooni Administratsioon USAs prognoosib jätkuvalt, et keskmine naftatootmine püsib USAs 9,3 miljoni barreli juures, mis on 700 000 barrelit rohkem kui 2014. aastal. Kui Brent langeb aga 40 dollarini, siis võib prognoosist täielikult loobuda. See on ilmselt juba praegu liialt optimistlik.

Saudid ja Araabia Ühendemiraadid aga jätkavad pumpamist. Nad on riigid, mitte ettevõtted, ja nad ei saa lihtsalt poodi sulgeda ja koju minna – neil on vaja eelarvet rahastada ning seda ei suudeta millegi muuga asendada. Venemaal on olukord tunduvamalt halvem kui Lähis-Ida monarhiates, kuid nad on samas olukorras. Nafta on neile eluks vajalik.

Sellest võib kujuneda pikaajaline võitlus, mille tulemus on ebakindel. Nafta pakkumist ja nõudlust iseloomustab lühemas perioodis jäikus hinna suhtes. Hinna trajektoori juhivad sel aastal seega uudised ja nendest tulenevad turureaktsioonid. Pankrotilaine USA naftatööstuses viib hinna ilmselt kõrgemale, sest seda võetakse kui sündmust, mis vähendab pakkumist. On aga võimatu ette ennustada, kui kõrgele nafta hind võiks tõusta. See võib olla piisav, et USA naftatööstuses toimuks konsolideerumine ja seega sektori tugevnemine, mis annaks neile OPECi, Venemaa, Mehhiko ja Norra ees mõningase eelise. Samas võib hind püsida tasemel, mis teeks USA tootjatele kõvasti haiget ning lõpetaks sealse naftabuumi. USA majanduse taastumisele oleks sellest aga tõsised tagajärjed.

Seega võiks USA valitsus kaaluda hinnasõjas panuste tõstmist. See tähendab, et mitmeid ettevõtteid tuleks päästa või riigi poolt refinantseerida. Lõppude lõpuks konkureerivad ju USA tootjad suurriikide, mitte endasuguste ettevõtetega.